10.oktoobri hommikul asusime reisile Lätimaa poole. Kokku oli meid 35
reisiselli Pärnust ning mõned sõbrad Haapsalust ja Viimsist. Reisisihiks oli
kõigepealt Sigulda. Kuna jõudsime varem kohale, põikasime ühte tee ääres
olevasse hoonesse. See oli põnevalt sisustatud Nõiamaja mitmesuguste
kujude ja esemetega. Oli isegi tõeline must nõiakass, kes osutus siiski
sõbralikuks kiisuks. Nõiamajas töötas kohvik, kus soovijad said kohvi juua
ning keha kinnitada.
Sõit jätkus ning peagi jõudsime imeilusasse kohta, mida kutsutakse ka
„Lätimaa Shveitsiks”. Pärast bussi parkimist ning muuseumipileti
lunastamist, nautisime Turaida lossi ning selle ümbruse ajaloo hõngu.
„Turaida” tähendab liivi keeles „Jumala aeda”. Turaida muinaslinnus oli
liivlaste vanema Kaupo residentsiks, mis aga 1206.a. hävis liivlaste
ülestõusu ajal. Kivilinnuse rajamist alustati 1214.aastal piiskop Alberti
juhtimisel ning ehitus kestis väga pikka aega. Linnuses elati kuni 1776.a.
tulekahjuni. 1953.a. alustati taastamistöödega. Suureks katsumuseks meile
oli ronida kindlustorni tippu, aga vaevatasuks saime imeilusad vaated Gauja
ürgorust.
Käisime ka Turaida Roosi kalmul. Legend räägib imeilusast tütarlapsest,
kelle vanemad surid ja kelle kasvatas üles Turaida kaupmees. Tüdrukul oli
palju kosilasi, aga lõpuks naitus ta Sigulda lossi aednikuga. Turaida
garnisoni ohvitser ei suutnud aga korviandmist andestada ja meelitas tüdruku
koopasse, et seal ta vägistada. Tüdruk palus hardalt, et ohvitser seda ei teeks
ja pakkus talle kingiks oma siidsalli, millel ütles imeväe olevat, millest ükski
mõõk läbi ei tungi. Ohvitser otsustas seda aga tüdruku peal katsetada ja selle
õnnetu juhtumi tulemusena asub tüdruku haud Turaida kirikumäel tänaseni.
Järgnevalt oli plaanis teha sõit Baltimaade ainukese õhutrammiga. See jäi
aga ära, kuna oli pikk järjekord ning meil aeg piiratud. Selle asemel läksime
sealsamas olevasse seiklusparki. Kes soovis, käis vaateratta peal, kes
niisama nautisid ilusat loodust. Mitmed panid oma julguse proovile
bobisõidus ning köisraudteel.
Aga aeg oli edasi sõita, sest tahtsime veel käia Smiltenes ja Cesises.
Sõitsime mööda peaaegu sirget Riia Pihkva teed. Eelnevalt leppisime
Smiltene Kurtide Ühingu kontaktisikuga, et saame teatud kellaajal
kesklinnas kokku. Kuna jõudsime varem kohale, siis oli meil vaba aega
piisavalt, et keha kinnitada ja laadal käia. Kokkulepitud ajal kohtusime
kohaliku kurtide viipekeeltõlgiga, kes juhatas meie reisiseltskonda Smiltene
Kurtide Ühingu klubi juurde. Meid võtsid vastu kohalikud kurdid ning
ühingu töötajad. Saime kokku paljude tuttavatega ajast, kui Pärnu KÜ
„Sõpruse” algorganisatsioonil, eesotsas Arnold Lautriga, olid tihedad
sõprussidemed Smiltene organisatsiooniga. Meenutati möödunud aegu,
vahetati infot ja räägiti praegusest tegevusest. Vahetasime lätlastega meeneid
ning aadresse, et tulevikus koostööd teha. Kuna Smiltene KÜ maja oli uues
kohas, tundsid meie inimesed huvi, mis sai eelmisest majast. Meid viidi ka
sinna. Maja alles ei olnud, ainult kaev ja mõned puud. Selgus, et mitmed
aastad tagasi vajas maja hädasti remonti, kuid keegi ei toetanud rahaliselt ja
lõpuks lükati ta maatasa. Koht oli ilus, tehisjärve ääres. Meile näidati veel
läheduses olevat ehitist, mis oli lagastatud ning omanikuta. Tehisjärvest
voolas vesi veepaisust alla orgu. Kunagi ühed rahakad inimesed tahtsid
ehitada midagi villa taolist, kuid see pandi põlema, ja nii ta jäigi saatuse
hoolde.
Edasi kulges tee Cesise asemel Valmiera suunas, kuna aega oli vähe ja tee
lühem kodu poole sõitmiseks. Valmieras külastasime vaegkuuljate laste
kooli. Kuna tulime ootamatult, sellegipoolest kooli töötajad olid lahkesti
nõus meile kooli ja ühiselamut näitama. Maja oli seest remonditud ning oli
palju ilusam kui varem. Koolis õpib ligi 160 õpilast ning puhkepäevadeks
viiakse lapsed bussiga koju, nagu meilgi Eestis. Mitmed meie kurdid
meenutasid kohtumisi Valmiera koolis seoses võistlustega.
Ja oligi aeg Pärnu tee ette võtta. Päike hakkas vaikselt loojuma. Veel
viimased hetked imeilusa looduse nautimiseks.
Meie tore bussijuht pakkus võimaluse viimastest lattidest ja santiimidest
lahti saada ühe külapoe juures. Poe nimi oli justkui eestipärane „MIKS”.
Pärast poodlemist vurasime edasi Ainaži poole. Siis selgus tõsiasi, et meie
reisiseltskonnas on sünnipäevalaps, kes pakkus lahkesti maiust ning võttis
vastu õnnitlusi. Palju õnne, Kerttu!
Reis õnnestus ning juba plaaniti järgmisel aastal Leetu minna. Masust
hoolimata ehk õnnestubki!