Seltskond Pärnumaa reisihuvilisi asusid 21.juulil pikale rännakule Ida-Lätisse. Tellitud bussi mahtus kenasti 21 rändajat ja sihtpunktiks linn nimega Madona. Sealses samanimelises hotellis „Madona” ööbisime kaks ööd.
Juba esimese päeva õhtul tegime tutvust kohaliku elu-oluga, käisime pubis, kaubanduses ning kaesime parki, skulptuure, laulu- ja tantsupeo väljapanekut ja kunstikooli. Madona on maalilise reljeefiga omapärane linn Vidzemes ehk Läti Liivimaal. Tegemist on ühe populaarsema piirkonnaga talvise puhkuse veetmiseks, mistõttu kutsutakse linna Läti talvepealinnaks. Huvitav on asjaolu, et Madona on üks kõrgemaid paiku Lätis, asudes 122–193 meetri kõrgusel merepinnast. Vastupidiselt suurlinna saginale on Madonale iseloomulik rõhutatult rahulik kulgemine, linn on rikas oma roheliste parkide, värvirohkete haljasalade ja värskendust pakkuvate purskkaevude poolest.
Järgmisel päeval, peale rikkalikku hommikusööki, alustasime ekskursiooniga. Esimene peatuspaik oli Cesvaine loss.
Cesvaine lossi peetakse üheks Läti silmapaistvamaks 19. sajandi teise poole ehituskunsti saavutuseks, mis on lisatud Euroopa kultuuripärandi nimistusse. Loss on ehitatud aastatel 1893–1896 Alates 1919. aastast oli lossis kool, 2002. aastal aga hävitas tulekahju lossi katuse. Nüüd on loss tasapisi tagasi saamas oma esialgset välimust.
Järgmine sihtpunkt, Kalsnava dendraarium, on Ida-Läti suurim puittaimede kollektsioon. Varakevadest hilissügiseni saab näha 2500 erinevat puuliiki ja 45000 taimeliiki. Kalsnava puukooli üldpindala on 143,96 ha, kus on 99 ha puid ja põõsaid. Dendraarium asutati 1975. aastal eesmärgiga teha dendroloogia- ja metsandusuuringuid ning rajada võõraste puude ja põõsaste kollektsioon, mida edasi istutada.
Edasi kulges sõit Ludza linna.
1399. aastal ehitasid Saksa ristisõdijad Liivimaa ordu idapiiri kaitseks Ludza Suure ja Väikese järve vahele jäävale linnamäele võimsa lossi – kolmekorruselise kivihoone, kus oli 6 torni, 3 väravat ja 2 eelpinki. Linnus ehitati hallidest rahnudest ja punastest tellistest, kaunistatud mustade klaasitud tellistega.
Õhtul toimus väljasõit puust parvel Väikesel Ludza järvel linnapanoraami vaadeldes. Tibas vihmakest, kuid see ei seganud meie toredat seiklust. Tekid ja vihmavarjud tegid olemise mõnusaks ning parvemehe lood ajaloost, Ludza linnast, kohalike elust avardas meie silmaringi. Kuigi saime veidi märjaks, oli meeleolu väga hea. Hotelli tagasi jõudsime öösel pool kaksteist.
Reisi viimane päev viis meid Stiglavasse. Sealne loodusrada kulgeb piki järsakut, kus võib näha 3-4 m kõrgusi liivakivipaljandeid. Selles ümbruses leidub ligikaudu 60 taimeliiki. Stiglava järsak on geoloogiline loodusmälestis (erikaitse all olev territoorium). Liivakivid tekkisid veevoolude tulemusel madala mere tingimustes ligikaudu 375 miljonit aastat tagasi.
Järgmises sihtpunktis Gulbene linnas tutvusime Gulbene–Alūksne kitsarööpmelise raudteega, kus on tegutsev 33 kilomeetri pikkune raudteeliin Alūksne ja Gulbene vahel. Raudtee rööbaste laius on 750 mm. Säilinud on üks lõik raudteeliinist Stukmaņi – Valka, mida hakati kasutama alates 1903. aastast. Raudtee võeti kasutusele Vabadussõja ajal, mil seda kasutasid Eesti soomusrongid ja sõjaväeešelonid. Veel saime tunda nõukogudeaegset õhkkonda Eestimaa Kommunistliku Partei juhtide salongvagunis.
Reisi viimane koht oli Aluksne. Aluliina mõis ehk Alūksne mõis oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aluliina kihelkonnas. Mõis on kujunenud Aluliina ordulinnuse valdustest. 1741. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Alūksne selle oma kantslerile krahv Mihhail Vorontsovile, kes sinna aga kunagi elama ei asunud, ja nii müüs ta mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Temalt päris selle tema poeg, salanõunik Burchard Cristoph von Vietinghoff, kes valduse tükikaupa ära müüs, jättes Aluliina kihelkonnast endale vaid linnusemõisa ja Kalniena mõisa.
Lõpuks ostsime natuke nosimist, et sõidu ajal keha turgutada, sest Pärnu sõita jäi veel ligi 3 tundi.
Aitäh toredale bussijuhile Üllarile, kes oli meiega kannatlik ja abivalmis.